Autorid seostavad rahastamissurvet rahvastiku vananemise, tööjõumaksudele tugineva tulubaasi muutumise, meditsiinitehnoloogia kallinemise ning personalipuudusega. Varasemad riigieelarvelised siirded on nende hinnangul probleemi edasi lükanud, kuid püsivat lahendust pole loodud.

Solidaarse süsteemi säilitamiseks tuleb nende arvates kas suurendada maksutulusid või anda tervishoiule suurem osa riigieelarvest. Vastasel juhul kasvaks patsientide omaosalus, mis halvendaks teenuste kättesaadavust ja suurendaks ebavõrdsust. Rahastamisvalikud tuleks siduda eesmärkidega vähendada omaosalust, laiendada kindlustuskaitset ja leevendada ravijärjekordi.

Erakindlustuse võimalusi piiravad autorite hinnangul Eesti väike turg ja suuremad halduskulud. Isiklikud ravikontod aitaksid säästa eeskätt suurema sissetulekuga töötajatel, kuid ei kataks eakate, laste ja väiksema sissetulekuga inimeste vajadusi. Töötajate nappust ei saa lahendada lõputu ületunnitööga, sest see võib soodustada personali lahkumist välismaale.

Lisarahastusega peab kaasnema töökorralduse parandamine. Autorid soovitavad tugevdada esmatasandit, suurendada patsiendi osalust oma tervise hoidmisel ning parandada koostööd tervishoiu- ja sotsiaalteenuste vahel. Innovatsiooni ülesanne on toetada koostööd ja võtta kasutusele kulutõhusaid ennetus- ning ravivõimalusi.

Loe artiklit - Võrk, Kasekamp ja Piirits: tervishoiu rahastamine vajab otsustamist | Arvamus | ERR